Blog

Aprill 10, 2017

Paljajalu liikumisest

“Inimesed, kes ei kanna joostes jalanõusid omavad hämmastavalt teistsugusemat jala maha asetust, ” ütleb Daniel E. Lieberman, inimevolutsiooni bioloogia professor Harvardi Ülikoolis ning kaasautor ajakirjas Nature sel nädal ilmuvale artiklile. “Maandudes kesktallale või pöiale, paljajalu jooksjatel puudub peaaegu täielikult liigne põrutus mida suurem osa botastes üle kanna jooksjad tekitavad. Enamik inimesi tänapäeval arvavad, et paljajalu jooksmine on ohtlik ja valulik aga tegelikult on võimalik joosta ka kõige kõvematel pinnastel vähimagi ebamugavustunde ja valuta. Selle jaoks peab tallanahk veidi paksenema, et vältida vigastusi. Lisaks see võib olla vähem kahju tekitav võrreldes botastes jooksmisega.”

Töötades erinevate USA ja Keenia jooksjatega, Lieberman ja tema kolleegid Harvardist, Glasgow ja Moi Ülikoolist uurisid kolme erineva grupi jooksuasendeid: neid, kes olid alati jooksnud paljajalu, neid kes olid alati kandnud jalanõusid ja neid kes läksid botastega jooksmiselt üle paljajalu jooksmisele. Teadlased leidsid silmatorkava mustri. Enamik botastega jooksjatest – rohkem kui 75% ameeriklastest – jooksevad üle kanna – kogevad väga suurt ja tugevat põrutust umbes 1000 korda miili jooksu kohta. See-eest inimesed kes jooksevad paljajalu kipuvad maanduma vetruvalt üle kesktalla või pöia.

“Paljajalu või minimaalse jalakattega üle kanna jooksmine on valulik, sest igal sammul maapinnaga kokku puutudes see tekitab suurt põrutust, ” ütleb kaasautor Madhusudhan Venkadesan Harvardi rakendusmatemaatika ja inimevolutsiooni bioloogia doktor. Paljajalu jooksjad suunavad oma varbad enam alla poole, et leevendada liigset raskust, mis tuleb järsust maandumisest kui jalg maaga kokku puutub. Ühtlasi aitab kaasa kui jalg on suurema nurga all, et tekiks parem „vedru“ efekt. 

Sellel kas kasutatakse taldasid või mitte on evolutsioonilise tähtsusega. Näiteks Lieberman ütleb, et meie esivanematel olid vähem arenenud talla alused kaared. Homo sapiensil on arenenud tugevad, kõrge kaarega talla alused, mida me kasutame kui vedru, kui me jookseme. “Meie jalad on mõeldud ka jooksmiseks,”  ütleb Lieberman. Aga nagu tema ja tema kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature: “Inimesed on tegelenud vastupidavusjooksuga miljoneid aastaid aga tänapäevased jooksujalanõusid ei leiutatud enne 1970ndaid. Suuremas osas inimeste evulutsioonilisest ajaloost olid jooksjad kas paljajalu või kandsid minimaalse kattega jalanõusid nagu sandaale või mokasiine väiksemate kandade ja vähema pehmendusega.”

“Tänapäevaste inimeste jaoks, kes on üles kasvanud kandes jalanõusid, paljajalu või minimaalse kattega jalanõudega jooksmine on midagi, millele tuleb üle minna aeglaselt, hoiatab Lieberman. Tänapäeva jooksujalatsid on disainitud tegemaks kergeks ja mugavaks üle kanna jooksmise. Pehmendatud kannaosa vähendab põrutust, mis teeb üle kanna jooksmise vähem valulikuks.

 

Kokkuvõte:

Teadlased on leidnud, et need kes jooksevad paljajalu või minimaalse jalakattega kalduvad vähem jooksma üle kanna ning selle asemel maanduvad hoopis pöiale või kesktallale. Seda tehes, need jooksjad kasutavad naturaalselt jala ja jalalaba ehitust ning kavalalt Newtoni füüsika seadusi, et vältida valulikku ja potensiaalselt kahjustavat põrutust, mis võrdub 2 kuni 3 kordse keharaskusega mida jalanõudega üle kanna jooksjad korduvalt kogevad.

“Jooksmine paljajalu või minimaalse jalakattega on lõbus aga kasutab erinevaid lihaseid,” ütles Harvardi professor Daniel Lieberman. “Kui sa oled terve oma elu olnud üle kanna jooksja, siis pead tegema ülemineku aeglaselt, et arendada jõudu sääre ja talla lihastes.”


Allikas:

Ülaltoodud jutt põhineb Harvardi Ülikooli materjalidel. 

Fivefingers
About admin